Räägime šenill-lõngast

Räägime šenill-lõngast. Ühelt poolt sünteetiline ja paha, teiselt poolt nii uskumatult pehme ja mõnus. Šenill-lõng hullutab maailma ja levib kulutulena TikTokis. Mida sellest siis arvata?

See ei ole teadusartikkel vaid lihtsalt väike kogemusel põhinev arvamusavaldus.

Ma ei tea, mida sina arvad, aga mina olen senini olnud šenill-lõngade suhtes veidi kahtleval seisukohal. Peamiselt selle pärast, et need on sünteetilised. Maailmas on niigi palju plastmassi, nii et ma pole kindel, et tahaksin väikelastele sünteetilisest materjalist mänguasju teha. Liiatigi vaevleb keskkond prahi ja saastatuse käes, nii et kas me tõesti peaksime ise nö plastmassi juurde tootma?

Üks põhimõte, mis mul juba palju aastaid on olnud, on materjale hoolikalt valida ja eelistada ainult kõige paremat. Sünteetilised lõngad sellesse pilti hästi ei sobitu.

Minu vaadetest hoolimata kogub šenill-lõng järjest populaarsust. Kuna mind huvitavad erinevad materjalid, nende karakter ja iseloom, siis otsustasin ka sellele lõngale võimaluse anda. Seekord katsetasin Rico Chenillove lõngaga. See on 100% polüester ja suurtes, 100-grammistes tokkides. Ühes tokis on 110 meetrit lõnga. Minu arust oli seda väga hea nr 4 heegelnõelaga kasutada.

Heegeldasin Chenillovest pandakaru ja see sai oi-kui-pehme! Sametine pehmus võtab lausa jalust nõrgaks. Kui te nüüd mõtlete, et sünteetilise lõngaga töötades on koguaeg juuksed elektrit täis ja peas püsti, siis päris nii see siiski pole. Heegeldada oli selle lõngaga väga mõnus – siidine, sametine, nauditav.

Kui veel plussidest rääkida, siis kokkuõmblemisel ei pea olema nii püüdlik kui puuvillaga, sest lõnga karvane tekstuur aitab tehnilist praaki päris hästi varjata.

Siiski on šenill-lõngal ka omad kiiksud. Chenillove lasi ennast küll harutada, isegi korduvalt, aga kui oli vaja juba kohale õmmeldud kõrv küljest võtta ja veidi kõrgemale õmmelda, siis läks lõng puntrasse ja õmblemiseks tuli võtta uus lõngasaba. See ongi vist šenill-lõnga üks vihatumaid omadusi. Lõng kipub harutades ebaühtlaseks minema, mis toob tihti lisatööd kaasa.

Aegajalt eraldus lõngast ka väikeseid karvatombukesi, aga see võib olla värskelt tokist võetud lõnga eripära ja hiljem, kui mänguasi kasutusse läheb, ei pruugi neid enam tulla. Kindel siiski olla ei saa, sest pikaajalise kasutuse kogemus puudub.

Minu maitse jaoks ei sobi šenill kindlasti kõikide disainide jaoks ning ealeski ei asendaks ma sellega puhast villa ja puuvilla. Aga mõne disaini jaoks võib sellel lõngal olla just õige iseloom nagu juhtus pandakaruga. Panda mõte settis mul juba pikalt ja oleks just nagu oodanud šenill-lõnga tulekut, et siis päriselt kuju võtta.

Mida sina šenill-lõngast arvad? Jäta oma mõtted kommentaarina selle postituse alla. Ehk on sul mõni väärt kogemus teistega jagada.