Väike lohe nimega Naaskel

See amigurumi draakon, kuigi mulle meeldib teda pigem loheks kutsuda, on minu viimase nädala väljakutse. Valmis ta pisipoja neljandaks sünnipäevaks ja kujunes tõeliseks heegeldamise maratoniks, kuna jätsin valmistamise viimasele kolmele päevale. Ega ma esiotsa päriselt teadnudki, kas teen dinosaurust või draakonit. Lasin asjadel sundimatult kulgeda. Ja hoolimata sellest, et kujutasin ette midagi lihtsat ja lakoonilist, tuli välja üsnagi detailiderohke mänguasi.

Kõik sai alguse kangast, mida taldadel kasutasin. Selle järgi sai valitud lõng, esimest korda proovisin Drops`i puuvillast lõnga Paris. Tavaliselt alustan ikka peast ja lasen kehal ning jäsemetel selle järgi vormuda. Sel korral polnud mul aimu ka, millist pead ma teen, küll aga teadsin täpselt, millist keha soovin. Nii alustasingi tööd tagurpidi – esmalt jalad, siis keha, saba ja käpad. Kui see kõik oli paigas, tegin alles pea, soomusplaadid ja viimaseks tiivad. Võtsin väikest lohet kui väljakutset. Juhindusin täielikult oma kõhutundest ja lasin kätel tegutseda. Mõnus oli.

Kui keha osa valmis ühe päevaga ja ladusalt, siis pea ja näoga olin kohati ikka väga hädas. Ilmselt just sellepärast, et puudus selge ettekujutus. Aga see, mis lõpuks välja tuli, meeldib lastele väga. Eriti on nad vaimustatud tema pisikesest suust. Ütlevad, et sealt pidavat ta ju tuld purskama :)

Soomusplaate viskasin vaba käega sinna, kuhu tundus. Tiivad olid viimase hetke mõttevälgatus. Ilmselt just sel hetkel ta dinosaurusest draakoniks muutuski!

Aga miks ta Naaskel on? Nime sai ta juba siis, kui veel valmiski polnud. Eks ikka oma pisut riukaliku, vigurit täis pilgu pärast.