Vana aasta viimane ja käesoleva aasta esimene amigurumi projekt oli tammetõru. See oli tellimustöö ja paraku üsna kurva taustalooga.
Kõrin telliti 4-kuusele beebile, kellel just värskelt lümfoom diagnoositi. Heegeldamise ajal polnud see veel kindel, sest alles oodati uuringute vastuseid.
On kohutav mõelda, et mõne lapse elu algabki niimoodi – eluvõitlusega. Aga oli omamoodi tore talle midagi heegeldada ja häid mõtteid sinna sisse poetada. Algusest peale teadsin, et see kõrin peab tulema maailma kõige sõbralikuma naeratusega. Naeratusega, mis annaks väikesele sellile jõudu võidelda.
Valmistamine ei läinud kuigi ladusalt. Esimene katse sai täiesti lahti harutatud ja asemele heegeldasin kaks uut. Esmapilgul võivad need tunduda samasugused, aga hoolikal vaatamisel ilmselt märkad, et müts on erineva tehnikaga kinnitatud.
Kui tammetõru ise paika sai, ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas kinnitada see triibulise varre külge või kinnitada puidust rõngale. Niisiis tegin mõlemad variandid, millest tellija valis rõnga.